Jakob Kurbergi elukäik ja pärand

Jakob Kurberg sündis 9. aprillil 1837 Oruveskil, kus tema isa Johann tegutses möldrina ja oli vesiveskite omanik, mille ta mõisalt välja ostis. Jakob lõpetas 1856. aastal Rakvere kreiskooli ning suundus seejärel Peterburi Meditsiini-Farmaatsia Akadeemiasse, kus omandas proviisori kutse. Pärast õpinguid ostis ta Peterburi lähedal Gatšinas apteegi, mida pidas 12 aastat. Tema lapselaps Erik Thomson kirjutas: „Ootamatult loobus ta apteegist ning oma ametist, naases kodusele Eestimaale ja otsustas maaomanikuks hakata.“ Siiski polnud see otsus nii ootamatu.

Juba ülikooliajal haaras Jakobit eestlaste ärkamisaeg. Peterburis õppis ja töötas palju eestlasi ning kasvav rahvuslik iseteadvus mõjutas ka sealset kogukonda. Gatšinas osales ta aktiivselt Eesti Seltsi tegevuses. Lisaks oli 1870. aastal valminud Gatšina-Paldiski raudtee avanud uued võimalused. Samal ajal käis Tapa-Tartu raudtee ehitus, mille tõttu langes raudteega seotud mõisate maade väärtus. Jakob oli hea ärivaistuga ja lootis ta siit kandist maade ostmisest head tulu saada. Veel üheks ajendiks oli perekonna loomine – 25. novembril 1876 abiellus ta oma 19-aastase onutütre Emiliega ning noorpaar asus elama Emilie vanematekoju Arbaverre.

Esimene võimalus mõisa ostmiseks avanes 1879. aastal, kui Einmanni mõis tuli enampakkumisele. Jakob Kurberg omandas selle 169 000 Vene kuldrubla eest, saades abi oma sõpradelt. 1880. aastal kolis pere, kuhu kuulusid juba tütred Lydia ja Martha, Einmanni mõisa. Edukas majandamine võimaldas peagi laiendada valdusi – 1884. aastal rentis ta Saiakopli (Neuhof) rüütlimõisa koos Kalle ja Trilli kõrvalmõisatega. Mõisa süda jäi siiski endistele omanikele. Ostu-müügi tehing vormistatakse 1886. aastal. Samal aastal omandas ta ka Moe (Muddis) mõisa. Kurbergi pere sündisid lisaks tütardele pojad Arved, Evald ja Herbert ning 1887. aastal pärast kolimist Moele ka neljas poeg Voldemar. Moelt asus Jakob juhtima ja majandama oma 4000 ha suurusi valdusi. See osutus ideaalseks asukohaks, sest see jäi vaid poole kilomeetri kaugusele Tapa (Tapsi) raudteejaamast (peaaegu pool praegusest Tapa linnast asub Moe mõisa maadel), mis hõlbustas kaupade transporti. Kõikide ostetud mõisate maid läbib Tapa-Tartu raudtee ning vahemaa kolme mõisa vahel on lühike: Moelt Saiakoplisse 5 km ja Saiakoplist Einmanni umbes 15 km.

Tööstuslik pärand ja majanduslik edu

1887. aasta augustis kinnitati Peterburis Jakob Kurbergi projekt ja anti luba Moele rajada piiritusetehas, liköörivabrik, õlle- ja limonaaditehas. Ehitus algas kohe ning juba aasta lõpus valmis esimene partii toorpiiritust. 1890. aastaks oli kogu tootmiskompleks valmis. Kartulite kõrge nõudluse tõttu hakkasid kohalikud põllumehed neid rohkem kasvatama, sest tehases hakati lisaks teraviljale piiritust tootma ka kartulist. Piiritusetootmise kõrvalsaadused, nagu praak ja raba, toetasid loomakasvatuse arengut, eriti lihaveiste kasvatamist. Vilgutale (praegu osa Tapast) rajati tapamaja ja vorstitehas.

Teine viinavabrik asus Einmanni mõisas, kust toorpiiritus veeti Moele destilleerimiseks ja puhastamiseks. Toorpiiritust veeti puhastamiseks Moele veel teistestki ümberkaudsete mõisate viinavabrikutest. Kurbergi juhtimisel laienes tegevus ka teistesse valdkondadesse: Einmannis alustati turba tootmist ning Kaeval hakati kasvatama friisi tõugu lambaid. Lisaks rajati Balti kitsarööpmelise raudtee ehitamise käigus Tamsalu jaamahoone, mida toetasid Kurbergid. Einmanni asub Tamsalust 6 km kaugusel.

Ärivaist ja kogukondlik panus

Jakob Kurberg laiendas oma haaret ka Tallinnasse, ostes Vene tänavale hulgilao, Harju tänavale ja Pärnu mnt 59 restoranid ning Nunne torni kõrvale tehti kohvik Muddis. Lisaks avati hulgilaod Tapa kaubajaamas ja Tartus. Enamik toodangust eksporditi Venemaale.

1902. aasta Järvamaa maarevisjoni järgi esindas Jakob Kurberg mõisapolitseid, rahastas Moe evangeelset vallakooli ja hobupostijaama Tapal, omas Tapa raudteejaamas talukaupade poodi ning kolme veskit (Moe ja Kalle vesiveskit koos saeveskitega ning Kalle tuuleveskit). Samuti panustas ta Tapa jaama laiendamisse.

Kuna raudtee-ehitus ja kaubavedu andis 19. sajandi lõpus paljudele võimaluse tööd saada, hakkas väike asula ümber Tapsi jaamahoone jõudsalt kasvama. Jakob Kurberg müüs Moe mõisamaast ehituskrunte. Jaamale lähemal olev maa oli metsaga kaetud, nii sai krundi ostja kohe ka ehitusmaterjali. Uus asula vajas korralikku tuletõrjet ning 1903. aastal rajati Kurbergi toetusel ja rahastamisel Tapale Pikale tänavale Sõbra poe kõrvale tuletõrjemaja. Paar aastat hiljem valmis seltsi- ja söögimaja (hilisem restoran „Du Nord“), mida anti tasuta kasutada Harmonie Seltsile. Selles majas toimus 1908. aastal Eesti I Kirjakeele Konverents, kus pandi alus praegusele eesti kirjakeelele. Eestis on palju murdeid. Vana Eestimaa osa (Põhja-Eesti) murdekeeled olid sarnased. Vana Liivimaa osa (Lõuna-Eesti) murded erinesid palju neist. Vaidlused Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti keelemeeste vahel kestsid kaks päeva. Lõpuks otsustati kirjakeele aluseks võtta siinne Ambla-Kadrina murre. Konverentsi rahastasid ja osavõtjaid majutasid Jakobi tütar Martha ja tema abikaasa August Thomson.

Sõbra poe esisel sillutatud platsil toimusid neli korda aastas laadad. Pood sai nimeks Sõbra pood, kuna Jakob Kurberg oli kaupmehel käskinud parematele klientidele pakkuda väikest napsi, järgides Gatšina apteegist saadud kogemust. Hiljem asendati see tava tubaka pakkumisega, kuna Jakobi poeg Arved, sügavalt usklik katoliiklane, ei andnud napsi jaoks vahendeid.

Vanu maakaarte sirvides selgub, et Jakob Kurberg eestindas 19. sajandi lõpus tema valduses olevaid kohanimesid. Näiteks Mahaküll, Moä ja Muddis muutusid Moe külaks ja Moe mõisaks. Kohanimi sobis hästi, sest siin asus üks selle aja moodsaim tehasekompleks ning Kurbergide peres löödi klaase kokku ikka Moe pärast. Neuhofist ja Sakkakoplist sai Saiakopli ning Korpsi mõisast Einmanni.

Pärand ja mõju

Jakob Kurberg suri ootamatult südameataki tagajärjel 1907. aastal. Tema vara jagati laste ja abikaasa vahel. Moe mõis koos tehastega ning osa Saiakopli, Kalle ja Trilli maadest jäi vanimale pojale Arvedile, kes oli agronoom. Einmanni mõis ning ülejäänud Saiakopli, Kalle ja Trilli maad läksid inseneriharidusega Evaldile. Nooremad vennad olid tol ajal veel ülikoolis.

Kurbergi loodud tööstus, tema panus Eesti ettevõtlusesse ja kultuuri, elab edasi Moe Peenviinavabrikus, mille juured ulatuvad Jakob Kurbergi rajatud tehaseni. Tema tegevus tõi kaasa mitte ainult majandusliku, vaid ka kultuurilise ja keelelise arengu, mille mõju on tajutav tänaseni.

Artikli autor: Sirje Võsa