Jakob Kurberg sündis 9. aprillil 1837 Oruveskil, kus tema isa Johann tegutses möldrina ja oli vesiveskite omanik, mille ta mõisalt välja ostis. Jakob lõpetas 1856. aastal Rakvere kreiskooli ning suundus seejärel Peterburi Meditsiini-Farmaatsia Akadeemiasse, kus omandas proviisori kutse. Pärast õpinguid ostis ta Peterburi lähedal Gatšinas apteegi, mida pidas 12 aastat. Tema lapselaps Erik Thomson kirjutas: „Ootamatult loobus ta apteegist ning oma ametist, naases kodusele Eestimaale ja otsustas maaomanikuks hakata.“ Siiski polnud see otsus nii ootamatu.

Juba ülikooliajal haaras Jakobit eestlaste ärkamisaeg. Peterburis õppis ja töötas palju eestlasi ning kasvav rahvuslik iseteadvus mõjutas ka sealset kogukonda. Gatšinas osales ta aktiivselt Eesti Seltsi tegevuses. Lisaks oli 1870. aastal valminud Gatšina-Paldiski raudtee avanud uued võimalused. Samal ajal käis Tapa-Tartu raudtee ehitus, mille tõttu langes raudteega seotud mõisate maade väärtus. Jakob oli hea ärivaistuga ja lootis ta siit kandist maade ostmisest head tulu saada. Veel üheks ajendiks oli perekonna loomine – 25. novembril 1876 abiellus ta oma 19-aastase onutütre Emiliega ning noorpaar asus elama Emilie vanematekoju Arbaverre.

Esimene võimalus mõisa ostmiseks avanes 1879. aastal, kui Einmanni mõis tuli enampakkumisele. Jakob Kurberg omandas selle 169 000 Vene kuldrubla eest, saades abi oma sõpradelt. 1880. aastal kolis pere, kuhu kuulusid juba tütred Lydia ja Martha, Einmanni mõisa. Edukas majandamine võimaldas peagi laiendada valdusi – 1884. aastal rentis ta Saiakopli (Neuhof) rüütlimõisa koos Kalle ja Trilli kõrvalmõisatega. Mõisa süda jäi siiski endistele omanikele. Ostu-müügi tehing vormistatakse 1886. aastal. Samal aastal omandas ta ka Moe (Muddis) mõisa. Kurbergi pere sündisid lisaks tütardele pojad Arved, Evald ja Herbert ning 1887. aastal pärast kolimist Moele ka neljas poeg Voldemar. Moelt asus Jakob juhtima ja majandama oma 4000 ha suurusi valdusi. See osutus ideaalseks asukohaks, sest see jäi vaid poole kilomeetri kaugusele Tapa (Tapsi) raudteejaamast (peaaegu pool praegusest Tapa linnast asub Moe mõisa maadel), mis hõlbustas kaupade transporti. Kõikide ostetud mõisate maid läbib Tapa-Tartu raudtee ning vahemaa kolme mõisa vahel on lühike: Moelt Saiakoplisse 5 km ja Saiakoplist Einmanni umbes 15 km.

Tööstuslik pärand ja majanduslik edu

1887. aasta augustis kinnitati Peterburis Jakob Kurbergi projekt ja anti luba Moele rajada piiritusetehas, liköörivabrik, õlle- ja limonaaditehas. Ehitus algas kohe ning juba aasta lõpus valmis esimene partii toorpiiritust. 1890. aastaks oli kogu tootmiskompleks valmis. Kartulite kõrge nõudluse tõttu hakkasid kohalikud põllumehed neid rohkem kasvatama, sest tehases hakati lisaks teraviljale piiritust tootma ka kartulist. Piiritusetootmise kõrvalsaadused, nagu praak ja raba, toetasid loomakasvatuse arengut, eriti lihaveiste kasvatamist. Vilgutale (praegu osa Tapast) rajati tapamaja ja vorstitehas.

Teine viinavabrik asus Einmanni mõisas, kust toorpiiritus veeti Moele destilleerimiseks ja puhastamiseks. Toorpiiritust veeti puhastamiseks Moele veel teistestki ümberkaudsete mõisate viinavabrikutest. Kurbergi juhtimisel laienes tegevus ka teistesse valdkondadesse: Einmannis alustati turba tootmist ning Kaeval hakati kasvatama friisi tõugu lambaid. Lisaks rajati Balti kitsarööpmelise raudtee ehitamise käigus Tamsalu jaamahoone, mida toetasid Kurbergid. Einmanni asub Tamsalust 6 km kaugusel.

Ärivaist ja kogukondlik panus

Jakob Kurberg laiendas oma haaret ka Tallinnasse, ostes Vene tänavale hulgilao, Harju tänavale ja Pärnu mnt 59 restoranid ning Nunne torni kõrvale tehti kohvik Muddis. Lisaks avati hulgilaod Tapa kaubajaamas ja Tartus. Enamik toodangust eksporditi Venemaale.

1902. aasta Järvamaa maarevisjoni järgi esindas Jakob Kurberg mõisapolitseid, rahastas Moe evangeelset vallakooli ja hobupostijaama Tapal, omas Tapa raudteejaamas talukaupade poodi ning kolme veskit (Moe ja Kalle vesiveskit koos saeveskitega ning Kalle tuuleveskit). Samuti panustas ta Tapa jaama laiendamisse.

Kuna raudtee-ehitus ja kaubavedu andis 19. sajandi lõpus paljudele võimaluse tööd saada, hakkas väike asula ümber Tapsi jaamahoone jõudsalt kasvama. Jakob Kurberg müüs Moe mõisamaast ehituskrunte. Jaamale lähemal olev maa oli metsaga kaetud, nii sai krundi ostja kohe ka ehitusmaterjali. Uus asula vajas korralikku tuletõrjet ning 1903. aastal rajati Kurbergi toetusel ja rahastamisel Tapale Pikale tänavale Sõbra poe kõrvale tuletõrjemaja. Paar aastat hiljem valmis seltsi- ja söögimaja (hilisem restoran „Du Nord“), mida anti tasuta kasutada Harmonie Seltsile. Selles majas toimus 1908. aastal Eesti I Kirjakeele Konverents, kus pandi alus praegusele eesti kirjakeelele. Eestis on palju murdeid. Vana Eestimaa osa (Põhja-Eesti) murdekeeled olid sarnased. Vana Liivimaa osa (Lõuna-Eesti) murded erinesid palju neist. Vaidlused Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti keelemeeste vahel kestsid kaks päeva. Lõpuks otsustati kirjakeele aluseks võtta siinne Ambla-Kadrina murre. Konverentsi rahastasid ja osavõtjaid majutasid Jakobi tütar Martha ja tema abikaasa August Thomson.

Sõbra poe esisel sillutatud platsil toimusid neli korda aastas laadad. Pood sai nimeks Sõbra pood, kuna Jakob Kurberg oli kaupmehel käskinud parematele klientidele pakkuda väikest napsi, järgides Gatšina apteegist saadud kogemust. Hiljem asendati see tava tubaka pakkumisega, kuna Jakobi poeg Arved, sügavalt usklik katoliiklane, ei andnud napsi jaoks vahendeid.

Vanu maakaarte sirvides selgub, et Jakob Kurberg eestindas 19. sajandi lõpus tema valduses olevaid kohanimesid. Näiteks Mahaküll, Moä ja Muddis muutusid Moe külaks ja Moe mõisaks. Kohanimi sobis hästi, sest siin asus üks selle aja moodsaim tehasekompleks ning Kurbergide peres löödi klaase kokku ikka Moe pärast. Neuhofist ja Sakkakoplist sai Saiakopli ning Korpsi mõisast Einmanni.

Pärand ja mõju

Jakob Kurberg suri ootamatult südameataki tagajärjel 1907. aastal. Tema vara jagati laste ja abikaasa vahel. Moe mõis koos tehastega ning osa Saiakopli, Kalle ja Trilli maadest jäi vanimale pojale Arvedile, kes oli agronoom. Einmanni mõis ning ülejäänud Saiakopli, Kalle ja Trilli maad läksid inseneriharidusega Evaldile. Nooremad vennad olid tol ajal veel ülikoolis.

Kurbergi loodud tööstus, tema panus Eesti ettevõtlusesse ja kultuuri, elab edasi Moe Peenviinavabrikus, mille juured ulatuvad Jakob Kurbergi rajatud tehaseni. Tema tegevus tõi kaasa mitte ainult majandusliku, vaid ka kultuurilise ja keelelise arengu, mille mõju on tajutav tänaseni.

Artikli autor: Sirje Võsa

Kaasaegse Moe Peenviinavabriku alguspunkti võib panna 2. detsembrisse 2009, mil tänased omanikud ostsid finantskriisi ajal pankrotistunud Rakvere ja Moe piiritustehased. Tol hetkel Eestis enam toimivaid piiritustehaseid ei olnud. Algul oli plaan uuendada ja jätkata Rakveres piiritusetootmist ja eduka äri kõrvalt investeerida Kurbergi tehase ülesehitusse.

Tegevdirektor Sven Ivanov ja osanik Urmas Nimmerfeldt leidsid ülesse vanad piiritusmeistrid ja otsisid firmasse uusi spetsialiste ning alustasid töödega. 04.08.2020. suri Sven Ivanov ootamatu terviserikke tõttu. Hoolimata muudatustest juhtkonnas, on kandvad väärtused ja eesmärgid püsinud muutumatuna: väärtustada kodumaist toorainet, jätkata kohalikku tootmist, hoida ja arendada sajanditepikkuseid traditsioone ning luua kõrge kvaliteediga tooteid.

Rakvere Piiritustehas

Rakvere piiritustehases alustati tootmist uuesti 2010. aastal pärast paariaastast seisakut. Algusest peale kasutati vaid Eesti teravilja, peamiselt rukist, mis on Eestis ajaloos ja kultuuris keskne teravili. 2012. aastal toodeti esimest korda mahesertifitseeritud piiritust – toona veel haruldast toodet, kuna mahealkoholi leidus turul väga vähe.

Rakvere tehas keskendus peamiselt piiritusetootmisele, kuid kogenud tootmismeeskond eesotsas Jaan Tammega suutis samade seadmetega toota ka teraviljadestillaati. Destilleerimisprotsess erineb piirituse tootmisest, kuna destillaadis säilivad selgelt teravilja maitse ja aroom. Esimene partii mahedat rukkidestillaati valmis 2015. aastal. Toote nimeks sai Handsa – see pakkus tarbijatele aimu joogi olemusest. Kuna destillaadi tootmine osutus edukas, võeti järgmise eesmärgina ette Eesti esimese viskidestillaadi valmistamine. 2016. aastal valmis rukkiviski destillaat, mis pandi Moel tammevaatidesse laagerduma.

Rakvere tehasesse tehti mitmeid jätkusuutlikkusega seotud investeeringuid. 2013. aastal hakati tehasele vajalikku auru tootma hakkepuidul töötavas koostootmisjaamas, mis varustas osaliselt ka Rakvere linna küttega. Aasta hiljem rajati söödatehas, kus piiritusetootmise jääkidest hakati valmistama loomasöödaks mõeldud söödagraanuleid.

2020. aastal, kui lahvatas koroonakriis, laiendasime oma tegevust desinfitseerimisvahendite tootmisele. Turule toodi nii pindadele kui ka kätele mõeldud tooted kaubamärgi Virus Stop all. Sama aasta sügisel lõpetati Rakveres piiritusetootmine ning alustati tehase kolimist Moele.

Kolitud piiritustehase käivitamine seisab veel ees, kuid Estonian Spirit alustas Moel väikesemahulist destilleerimist juba 2022. aastal. Hoone restaureerimise käigus paigaldati Moe vanasse viinavabrikusse uued 1600L ja 100L destilleerimisseadmed, mis võimaldavad toota gini, akvaviti ja erinevaid destillaate. Omakeskis Handsavabrikuks kutsutav tootmisüksus on just sobiv eksperimentaalsemate ja eksklusiivsemate toodete arendamiseks.

Moe Peenviinavabrik

Samal ajal Rakveres piiritustootmisega alustati Moel villimisosakonna rajamist. Algul kuulusid Rakvere ja Moe tootmised sama ettevõttele – Estonian Spirit OÜ. 2016. aastal otsustati viinatootmine juriidiliselt eraldada, moodustades Moe OÜ, mis võttis üle Moel tegutseva villimise ja tootmise.

Teraviljast saab valmistada mitmeid alkohoolseid jooke: viin, maitsestatud viin, teraviljabrändi, viski, gin ja akvavit. Moe keskendub Eesti teravilja väärindamisele, tuues järk-järgult turule erinevaid tooteid, mis põhinevad teraviljapiiritusel või -destillaadil.

Viina tootmine Moel algas 2011. aastal Moe Viin 1886 turuletoomisega, millele järgnes 2012. aastal mahe versioon Moe Viin Mahe 1886. Moe viina eripära tuleneb kodumaise teravilja oskuslikust töötlemisest. Oluline roll on ka veel, mida ammutatakse Pandivere Veekaitsealalt. See on kristallpuhas, kuid paekivise aluspõhja tõttu kare, mistõttu läbib enne viinaks segamist pöördosmoos töötluse. Meie veendumus on, et kvaliteetsetest toorainetest valmistatud viin ei vaja filtreerimist.

Eesti viljast ja Eesti piiritusest toodetud viin on midagi nii unikaalset, et leidsime, et seda peaks kaitsma geograafilise tähisega. 2017. aastal avaldati Estonian Vodka kaitstud geograafilise tähise toimik ning see oli Eesti jaoks esimene Euroopa Liidu kaitstud tähis. Toimik sätestab, et Estonian Vodkaks võib nimetada vaid seda viina, mis on toodetud Eesti teraviljast, Eesti piiritusest ja Eesti veest.

Tooteportfelli laiendamisel oli järgmine loogiline samm liikuda maitseviinade valmistamise juurde. Uute toodete arendamisel lähtume kodumaise tooraine väärindamisest ja looduslikest maitsetest, väldime kunstlikke lisaaineid ning suhkru lisamist. Nii loodi J.J. Kurbergi maitseviinade sari, mille esimesed tooted J.J. Kurberg Kuldjuur ja J.J. Kurberg Pipar valmisid 2015. aastal, neile järgnesid hiljem J.J. Kurberg Kanep ja J.J. Kurberg Humal.

2016. aastal lisandus tooteportfelli rukkibrändi Handsa kolmes eri kanguses. Handsa on suurepärane baas ka taimetõmmiste valmistamiseks. Kangem ja maitsekam destillaat annab jookidele sügavust ja täidlust. Sellest sündis 2018 maitsestatud Handsade sari, kuhu kuuluvad astelpaju, pihlaka, karulaugu ja musta küüslaugu Handsad. Sarja viimaseks liikmeks lisandus 2023. aastal tammevaadis laagerdunud Handsa Barrel Aged, mis on eksklusiivne väikeseeria. Lisaks on plaanis sarja täiendada erineva laagerdusajaga limiteeritud väljalasetega, mis toovad esile traditsioonilise Handsa kaasaegsed tõlgendused ja mitmekülgsuse.

Eesti on suurepärane koht gini tootmiseks, kuna rannikutel ja saartel kasvab rohkelt kadakaid. Just Eestimaise kidura, kuid maitserikka kadakamarja esiletõstmiseks lõime Mohn Poppy Distilled Gini. Hiljem on seeriasse lisandunud metsane Mohn Poppy Spruce Tip London Gin ja mahedama iseloomuga Mohn Poppy London Gin.

Kolm aastat pärast viski destillaadi valmimist ja selle laagerdamist tammevaatides jõudis turule Eesti esimene viski Tamm&Rukis. Kuna viski nõuab pikka laagerdamisaega, on selle seeria arendamine alles algusjärgus. Põhitoote kõrval oleme teinud ka kaks single cask (ühevaadi) väljalaset, mis pärinevad väikestest ex-Oloroso vaatidest.

Viski tootmise alguses loodi ka Estonian Whisky Founders Club, kuhu kuuluvad inimesed, kes on soetanud isikliku viskivaadi. See on eriline klubi, mis kohtub kord aastas, et jälgida viski arengut ja arutleda tulevikuplaanide üle. Kui viski on valmis, saab vaadiomanik endale personaliseeritud etiketiga ainulaadse viski.

Moe OÜ on arendanud ka akvaviti kategooriat, tuues turule Saxby Akvaviti, mis on tammevaadis laagerdatud ja merevetikaga maitsestatud skandinaaviapärane jook.

Kõige uuem tootekategooria on lahjad alkohoolsed joogid ehk valmiskokteilide sari Signature Cocktail, kus kasutatakse Moe enda tooteid. Näiteks Skinny B*tch põhineb Moe Viin 1886-l, Gin&Soda sisaldab Mohn Poppy Distilled Gini ning Michelada on loodud J.J. Kurberg Pipra viina ja Muddis õlle baasil. Kokteiliretseptide loomisel oleme järginud samu põhimõtteid, mida kõigi teiste toodete väljatöötamisel – kvaliteetne tooraine on hea joogi alus, olgu selleks viin või kokteil.

Moe Õllevabrik

Moel on õlut pruulitud juba 1688. aastast. Sajandite jooksul nihkus põhirõhk viina põletamisele, kuid ka Jakob Kurbergil oli oma õllevabrik, kus valmistati Muddis Pilsnerit, Porterit ja mõdu. Õlletootmine lõppes 1914. aastal keeluseaduse kehtestamisega ning hoolimata mitmest katsest maailmasõdade vahelisel ajal, see rohkem ei käivitunud. Kuni 2015. aastani, kui detsembri viimastel päevadel toimus Moe Õllevabrikus esimene pruulipäev üle rohkem kui 100 aasta. Vanasse õllevabrikusse paigaldati moodsad seadmed, ruumid renoveeriti ning käsitööõlle tootmine sai taas hoo sisse. Muddise õllevalikus on täna viis põhisorti ning regulaarselt katsetatakse uusi ja huvitavaid maitseid.

Moe Muuseum ja Külastuskeskus

J. Kurbergi 1887-1890. aastatel ehitatud viinavabriku hoones on läbi viidud ulatuslikud taastamistööd, mille eesmärk on olnud ajaloolise pärandi säilitamine ja sellele uue elu andmine. 2018. aastaks oli vabrikuhoone seisnud 10 aastat tühjana ja kasutuseta – ajahammas oli jätnud oma jäljed aukliku katuse ja osaliselt sissevarisenud müüridena. Renoveerimisplaan nägi ette hoone taastamist endises hiilguses ja nõukogudeaegsete inetute juurdeehituste eemaldamist. Kuna tegemist on väga suure hoonega, tuli selle täies mahus kasutamiseks kombineerida muuseumi laiendus tootmise, peosaali ja hotellitubade rajamisega.

Nii ongi vabrikuhoone parem tiib läbi kolme korruse kasutusel muuseumina. Osa ekspositsioonist asub ka kõrval asuvas Moe mõisa vanas viinaköögis, kuhu juba 1971. aastal rajati piiritustööstuse muuseum. Vabrikuhoone keskmine osa on jagatud Handsavabriku destilleerimisruumi ja hotelli vastuvõtuala vahel. Vasakus tiivas asub 200 m² peosaal, mille kohal viilkatuse all paikneb kaheksa stiilset hotellituba. Saali taha jääb meskitootmise ruum ning endises destilleerimistornis valmib peagi kolm sviiti.

Külastuskeskuse juurde kuulub ka Õlletuba Krog, mis asub õllevabriku keldris. Kõrgete võlvlagedega endises õllekeldris korraldame külastajatele degusteerimisi ja pidusööke. Lisaks on vanasse aita rajatud esinduslik vabrikupood, kust külastajad saavad kaasa osta kohapeal toodetud jooke.

Kirja pani Liisa Luhaste